Sellel teemal on 33 vastust

[klaabu]

Kutsun teid üles postitama huvitavaid lugusid minevikust, mida on rääkinud teie vanemad, vanavanemad ja miks mitte ka vanavanavanemad...

[klaabu]

Stenˇ, 4 mai 2008, 20:59, kirjutas:

Hinnad olid odavamad.Elu möödus töiselt.
Eesti oli võõrvõimu käes.

See oli lausa nii hea lugu, et sa teenisid just 50 protsenti hoiatuslevelit. Ma tõesti ei arvanud, et inimesed ei suuda üldse oma mõistust kasutada ning hakkavad siia 2-realisi "huvitavaid jutte" postitama.

Ärge nüüd arvake, et ei maksa oma lugusid siia postitada, aga palun nõmedaks ei maksa ka minna..

// Muidugi kuna sõna "huvitav" on üsnagi subjektiivne, siis te ei pea siia teab, mis kirjanduslugu kirjutama, aga tekstid "eestlaste elu oli vanal ajal kole ja jube" pole teab, mis kuld..

[Eddy]

Ma arvan ,et kõik ei viitsi ise netist otsida ,seega kopeerin siia ühe intervjuu Harald Nugiseksiga.
( http://et.wikipedia....Harald_Nugiseks )


Mis on teile mälusse jäänud 1944. aasta 1. märtsi Narva rinde sündmustest, mille eest teile anti Raudristi Rüütlirist?

Ülesandeks oli vallutada vaenlaselt tagasi Vaasa-Vepsküla sillapea. Meid oli algul 30–40 meest, aga tuli oli nii ränk peal, et pooled mehed langesid välja, haavata said ka meie ohvitserid Lumera ja Rõõmussaar. Mina olin siis jaoülem.

Rõõmussaar kutsus mind enda juurde ja ütles: siin on 22 meest, mina lähen nüüd ära. Pataljoni ülem oli Ain Erwin Mere, tal oli plaan juba rühm tagasi kutsuda. Aga kui ta sai teada, et Nugiseks on juhtimise üle võtnud, andis ta mulle korralduse: proovige veel, kui on võimalik!

Kas ehk käis peast läbi ka mõte, et äkki enam ei prooviks rünnata?

Seda ei olnud. Käsk on ikka käsk, sõdur peab käsku täitma. Ma tõmbasin mehed korraks tagasi, puhkasime ja varusime käsigranaate. Ja siis läksime jälle rünnakule ja tungisime venelaste kaevikusse. Oli ainult lähivõitlus – relvaks kas labidas, käsigranaat või pistoda.

Üks Saksa kapten kinkiski mulle pistoda, ma ei tea tänapäevani, miks. Harald Riipalu läks oma meestega Vaasa majade poolt, aga mina ründasin majade ees olnud põikkraavi, kus vaenlane oli end kõvasti kindlustanud.

Kui seda kaevikut poleks ära võetud, oleks Riipalu meestel kehvasti läinud?

Jah. Käsk oli kaevik kindlasti ära võtta, sest muidu oleks Riipalu kotti tõmmatud.

Kas oli suur üllatus, et selle rünnaku eest tuli autasuks Rüütlirist?

Seda ma poleks osanud küll arvata. Nagu ma hiljem olen lugenud, öeldi meie diviisiülemale Augsbergerile, et selle lahingu eest tuleb üks Rüütlirist, ja mitte ohvitserile. Kui aumärgi kätte sain, olin parajasti Türi haiglas raske haigusega maas. Eestlastest oli selleks ajaks Rüütliristi saanud vaid Alfons Rebane ja tema oli ohvitser.

Kuidas Eesti väeosades suhtumine sakslastesse üldiselt oli?

Ega meil head läbisaamist olnud, kuigi olime ju ühes sõjaväes. Mul tõmmati isegi üks kupp maha selle eest, et astusin korra eesti naiste eest välja.

Kas Eesti Leegionis topiti ka natsiideoloogiat pähe?

Alguses prooviti küll. Aga eks eesti poisid olid ka ennast täis ja see oli väga hea.

Neile öeldi otse näkku, et minge rääkige seda jora oma meestele. See mees enam ei tulnud propagandat tegema. Ja nüüd öeldakse, et meie olime fašistid.

No mis kuradi fašistid! Mina läksin 1941 Saksa väkke vabatahtlikult sellepärast, et kätte maksta.

1941 löödi minu tädimees ja tädipoeg hävituspataljoni poolt tääkidega läbi ja visati Kolu jõkke. Kodutalu põletati maha ja ise olin Vene mopi eest metsas. Mind oli isamaalises vaimus kasvatatud, olin kooli ajal noorkotkas.

Kuidas sõda teie jaoks lõppes?

Elasin 1945. aasta kevadel üle Tšehhi põrgu. Rinne oli juba lagunenud ja üritasime meestega läände pääseda. Aga munder oli ju seljas, kuhugi peita end ei ole. Tšehhid panid mind kaks korda juba müüri äärde seisma, aga mahalaskmisest pääsesin.

Juba oli kuulipilduja üles pandud, aga siis tulid äkki Vene lennukid üle ja ega nemad teadnud, kes need on – panid kohe plagama, ja meie ka. Aga kolme päeva pärast võeti ikkagi uuesti kinni ja anti pärast venelastele üle.

Teil kui Rüütliristi kandjal oleks võinud vangis üsna kehvasti minna?

Ma olen ilmselt õnnesärgis sündinud, mul on elus nii palju vedanud. See tšehh, kes mu kinni võttis, oli vist purjus. Kiskus mul Rüütliristi kaelast ja viskas pori sisse – ta ei teadnudki, mis asi see on! Oleks teadnud, oleks mulle kohe üheksa grammi pannud – põmm!

Kas Saksamaa andis teile nüüd uue Rüütliristi kadunud risti asemele?

Rüütliristi kohta käib selline kord, et kui kellelgi on rist kadunud, siis teine Rüütliristi kandja võib talle enda oma surres pärandada. Eks kuidagi läks see jutt Saksamaal laiali, et mult võeti rist Tšehhi põrgus ära. Ja siis üks sakslane, kes põdes vähki, tegi testamendi, et tema Rüütlirist tuleb viia Eestisse ja anda mulle üle.

Te olete Eesti sõjamehevapruse võrdkuju. Kas Eesti riik on teie teeneid piisavalt kõrgelt hinnanud?

Mul on kokku 23 aumärki, kollektsionäärid ikka käivad peale, et müü ära. Aga me ei anna, sest ma olen lubanud need oma pojale. Presidendilt pole ma seni midagi saanud. Kuus või seitse korda on esitatud, aga iga kord on mu nimi nimekirjast ära kadunud.

Kui president Meri andis mulle Murtud Rukkilille, siis muudkui raputas mu kätt ja rääkis, et tema ei saa mulle kahjuks ordenit anda – lääneriigid ei mõista.

Mis te praegusest Eesti elust arvate?

Elu on läinud paremaks, selle üle ma ei vaidle. Aga õiget Eesti valitsust ei ole olnud ja ei ole ka praegu.

Ma olen olnud Isamaa toetaja, aga seda ma Mart Laarile ütlesin, et kuigi ma sovhoose-kolhoose ei poolda, ei oleks neid üleöö ära kaotada tohtinud. Praegu käib jälle suur tants sõjaaegade ümber. Ega enne ei ole rahu, kui viimanegi meist maha maetakse.

Muutis Eddy, 04 mai 2008 - 20:56.

[raux111]

Tekst pole minu kirjutatud.

Meenub mullegi üks lugu mille rääkis mulle kunagi mu vanaema. See juhtus 41 keskeestis emumäe kandis. Sel ajal kui venelased põgenesid ja sakslased sisse tungisid. Mu vanaemal oli seal kandis talu. Talu asus metsa sees lähim naabertalu oli kilomeetri raadiuses. Tema isa ja ema olid jõukuselt üle keskmise eestlased ja nad olid selle eest siberisse viidud. Vanaema oli tol ööl, kui lugu juhtus mu isaga koos, kes oli tol ajal aastane. Kell 02:00 paiku öösel ärkas ta selle peale, et keegi peksis kõvasti ukse peale. Väljast oli kuulda kõvat venekeelset sõimu ja ropendamist. Vanaema läks ukse peale. Aias seisis umbes 30 vene sõdurit ja ohvitser. Üks sõdur peksis püssi päraga ukse peale. Venelased olevat päris jubedad väljanäinud. Habetunud haisevad ja sitased. Kui vanaema ukse avas keerati püssitoru kohe tema poole. Küsiti ega ta ei ole sakslasi siinkandis näinud. Vanaema vastas, et ei ole. Siis nõuti veel viina liha ja mune. Uuriti, mis toimub laudas ja kuuris. Sitaste kirsadega otsiti maja läbi. Kaasa võeti kõik mis meeldis. Maha jäi neist paras seapesa. Vägistama ja tapma õnneks ei hakatud. Küll aga ähvartati. Tundus, et meestel oli kiire. Varsti nad lahkusid.
Kella 04:00 paiku öösel kuulis vanaema õues mingit krabistamist. Peale seda vaikset koputust uksele. Õue piiludes nägi ta, et hoovis on see kord sakslased. Koputajaks olevat olnud noor saksa ohvitser. Sakslasi olevat olnud umbes sama palju, kui venelasi. Umbes 20-30 meest. Pilt mis talle aga nüüd avanes olevat olnud sootuks teine. Mehed olevat olnud puhtalt riides habemed aetud, ei mingit lärmi ega karjumist. Püssid olevat kõik ühte hunnikuse pandud, maja seina ääres. Mehed olevat ise ümber kaevu istunud ja joonud - söönud. Ohvitser vabandas viisakalt, et nii hilja tülitab ja küsis ega vanaema pole venelasi näinud. Saanud kätte vastuse lubas ta kohe varsti lahkuda. Mehed tahtvat ainult pisut puhata ja vee pudelid täis panna. Vabandas veel paar korda tülitamise pärast. Ning varsti läimud nad olidki. Need olid esimesed saksa sõdurid, ked vanaema siin mail nägi. Vahe venesõduritega oli nagu öö ja päev. Hommiku poole kuulis ta kaugelt metsa tagant kõva tulistamist. Hiljem räägiti külas, et päris mitme venelase laibad olevat paar päeva seal metsa all vedelenud. Vanaema sõnul ei tea ta mitte ühtegi halba asja rääkida sakslastest. Küll aga palju halba venelastest. Fritsud olnud väga karmid juutide ja kommude vastu, palju neid ikka oli. Eestlastesse olevat suhtutud seal kandis väga hästi. Ei mingit tapmist rüüstamist ja vägistamist nagu hiljem vene ajal väideti. Mõrtsukad olid sõjaajal seal kandis ainult punaväelased.

[raux111]

Kui niihull propaganda on siis võin selle ka eemaldada.

[klaabu]

"Mul oli naaber kunagi endine SS mees kes oli Poolas SS kooli läbinud ja sinimägedes võidelnud! Rääkis, et Poolas sõduritekodus olevat olnud ikka räige treening. Tankitõrje granaati tuli käes hoides plahvatama panna! Tõstis käe ülesse ja tankitõrje granaat plahvatas. See oli selline varrega granaat ning killud lendasid siis enamjaolt ülesse ja kohati ka horisontaalis laiali ning allapoole ei tulnud. Seega üsna ohutu aga sõdurilt nõudis selline teguviis mehisust. Samuti lasti pussnuga kukkuda piitsepsile. Lihased pidid nii tugevad olema, et nuga viga ei teinud! Pidev füüsiline treening olevat olnud. Seda nägi ka tema keha pealt ja 60 aastasena andis teda ründavale 3-mele ca: 20 aastasele venelasele peksa ise suuremaid vigastusi saamata.

Narva all olevat venelasi niipalju olnud, et kuulipilduja toru kuumenes pidevalt üle! Venelaste laipu olevat niipalju olnud, et maapind oli nendega kõik kaetud aga neid tuli kogu aeg lisaks. Laskemoona ei olevat niipalju olnud kui venelasi olevat seal peale tulnud.

Peale sinimägede lahinguid toimus Avinurme lahing. Avinurmet läbis sinimägedest taganev eesti leegion kui laskurkorpus ründas neid. Osad leegioni haavatud võeti voorile, aga kuna kohti ei olnud jäeti kirikusse haavatud. Laskurkorpuse poisid olevat aga kõik kirikus olnud haavatud maha lasknud nagu loomi! Samuti olevat tankidega sõidetud haavatute voorist üle.

Tema pääses metsa. Redutas seal natukene aega koos teistega kuid ühes hilisemas kokkupõrkes ülekaalukate vene üksustega said ta haavata. Kokku oli ta saanud sõja jooksul haavata 4x. Kaks kuulihaava oli tal seljal näha ja kaks kintsude peal.

Ülekuulamisel paigutati ta ühte kitsasse kappi kus hoiti teda päevi. Võeti välja, peksti läbi ja visati kappi tagasi. Kapp oli nii kitsas, et istuda ei saanud, kogu aeg olid seisvas asendis! Peale lõputuid piinamisi mille tagajärjel paljud kaasvangid enam kambrisse ei naasnud saadeti ta koola poolsaarele kaevandusse. Seal oli ta oma 7 aastat. Sakslasi olevat seal palju olnud. Neid suri pidevalt nagu kärbseid kuna need ei pidanud nii raskele kliimale vastu. Laibad visati auku, mingit matmiskohta ei olnud. Vangide seas oli ka soomlasi ja eestlaseid kes pidasid külmale kliimale paremini vastu aga suri ka neid.

Peale sõda ta vihkas venelasi nii hullult, et te ei kujuta ette... Kui vene keelt kuulis tulid tal pisarad silma ja kui jooki ka veel oli võtnud siis tahtis kohe külge minna. Kohalik miilits oli aga viinanina ja eestlane ning teda venelaste pidevad kaebamised eriti ei huvitanud. Vahel pani selle vanamehega isegi koos tina. Minu teadvusesse see vihkamise mõte ei jõudnud, samas kahju, et eesti riik ei ole nii raske eluteega inimesi mingil moel lugupidamist ülesse näidanud! Tänasel päeval teda enam meie hulgas ei ole. Aga lapsena oli ikka huvitav kuulata tema uskumatuid seiklusi mis tundusid nii võõrad selle punakasvatuse juures mida meile koolis anti!"

[tibar']

Üks naaber kunagi rääkis mulle omast majast, milles ta suviti elab päeva ajal.
Kunagi olevat see mõis olnud ning tema naise vend oli ostnud Eesti Wabariigi ajal miljoni eest. Tundus suht uskumatu aga siis arvestatigi kõike nii, et reaalne summa polnud nii suur aga tundus suurena. Antud juhul oli mõeldud miljon sendi mingisugust.

[[T]ha {Hans}]

Rohi oli rohelisem.
Taevas oli sinisem.
Elu oli parem.

Raadiost kuulnud:

Käidi siis soome lahe peal puskarit müümas ja rallitamas (talvel). Kui järsku Võsu poolsaare juurest kihutas miilitsa paat. Hakkas siis kibe ralli ja toodel tüüpidel vedas, et minema pääsesid. Muidu oleks anaalkaristus tulnud. Ja nii iga talv.

Ja muidu minu maja:

On 103 aastane, so näinud igat ilmasõda. Kahjuks seinad ei oska rääkida.

Muutis [T]ha {Hans}, 01 juuli 2008 - 00:36.

[Erno]

II MS ajal oli USA annetanud Venemaale 20 tuhat harley davidsoni . See oli sel hetkel kui need Stalingradi ja muud lahingud olid. Anti toitu jne.

OFFTOPIC // Mulle meeldivad Kanakuke SS aegsed lood, et mis toimus jne.

[raux111]

Üks intervjuu siis Pataljon "Narwa" võitlejaga
Millised olid esimesed, küllap juba lapsepõlve ulatuvad kokkupuuted poliitikaga?
Olen sündinud 1924. aastal. Õppisin Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja kuulusin Noorte Kotkaste ridadesse. Enne 1934. aasta ärajäänud presidendivalimisi levitasime poistega vabadussõjalaste häälekandjat “Võitlus”. Olin 10aastane ja mäletan, kuidas targad mehed istusid õhtuti koos ning pidasid nõu. Noortel on teravad kõrvad, meelde jäi palju niisugust, mille tegelikku tähendust mõistsin alles aastaid hiljem.

Millised on noorkotka muljed sellest, kui venelased esimest korda sisse tulid?
Läheduses asuva Juudi gümnaasiumi poisid tulid Treffnerisse noorkotkaste lippe ja karikaid ära võtma. Meie tuba tehti tühjaks. Kaitseliidul korjati relvad käest. Nägin, kuidas haisvad venelaste kolonnid Eestisse sisse tulid ja meie kaitseväele oli antud käsk mitte tulistada...
1940. aastal viidi minema suur hulk inimesi: politseiülemad, pangadirektorid, suurärimehed. Sõjaväelased kutsuti nn kordustäiendusõppustele, tegelikult aga tapeti kõik maha. Üksikud, kes pääsesid, moodustasid kohe vastupanuliikumise. Juba 1939. aastal olid mõned vanemate klasside poisid läinud Soome sõtta.

Milline meeleolu rahva hulgas valitses? Kuidas mõisteti niisugust allaandmist?
Meeleolu oli ikka suuremalt jaolt see, et miks ei lubatud vastu hakata?

Kui Larka oleks olnud president ja Sirk peaminister?
Need oleksid on väga rabedad. Maailmapoliitika oli ju välja töötatud. Nagunii oleks Eesti okupeerimise plaan läbi läinud. Kui aga oleksime relvastatult vastu hakanud, oleks parem olnud, me poleks maailma silmis astunud vabatahtlikult N Liitu.
Nüüd aga astusime, sest see “revolutsioon” sai ju lavastatud: toodi kohale Kaasani üliõpilased, kes nägid välja tõelised kaltsupundid. Me loopisime neid koolimaja aknast tindipottidega! Tänaval käis propagandasõda: meie, treffneripoisid, panime tartlastele sini-must-valgeid lindikesi rinda, juudipoisid punaseid lippe.

Kui sõda algas, läksite kohe, vabatahtlikult, alaealisena. Kas võltsisite vanema allkirja?
Komsomol ja partei olid Eestimaal enne sakslaste tulekut juba meeldejäävalt möllata jõudnud. Inimestes lõõmas viha. Suvesõda oli peetud nii Tartu- kui Virumaal. Erksamad mehed olid metsades grupid moodustanud. Olime Ahja jõe taga soos, seal oli hea end varjata. Mina olin käskjalg, sest olin kõige noorem. Meie hulgas olid Kaitseliidu ülem, minu klassijuhataja jne. Kui saime raadiost teada, et sakslane on juba Valka jõudmas, tulime metsast välja. Kui hakati vallamajasid üle võtma ja punaseid omakohtuga tapma, siis see mulle ei meeldinud. Samas oli aga inimlikult arusaadav, et neil, kelle pere oli just ära viidud, oli nii hirmus viha, sest ülekohus oli veel nii värske. Ja süüdlased, kes kätte saadi, tapetigi kohe kohapeal maha.
Meie tulime Emajõe rindele. Mina olin 16 ja isa ütles, et poiss, ei lähe. Siis sai allkiri võltsitud.

Kas teie perest oli kedagi ära viidud, kas viha oli ka isiklik?
Tädi ja tädimees olid ära saadetud. Kui ka ei oleks olnud, oleks ikka läinud, viha oli üldine.
Viha venelase vastu, bolševismi vastu. Maailma tervikpilti ei kujutanud me üldse ette, vaid mõtlesime suure entusiasmi ja aatelisusega ainult oma maa peale. Mingit juutide probleemi Eestis tol ajal ei olnud, oli ainult tiblade probleem. Ja eks isad olid poegadele rääkinud, kuidas nad Vabadussõjas imetükke olid teinud. Käes oli meie kord minna.

Kuidas moodustati pataljon “Narva”?
Olime Talvesõja juba läbi käinud, kui kuulutati välja Eesti leegion. Muidugi tahtsid mehed minna. Loodeti saada parim relvastus, parem söök ja eesti sõjaväevorm (selle järgi hüüti meid hiljem “kuldsed kuradid”). Mehed rivistati pikkuse järele. 172 oli miinimum ja mina olin 171! Ei võetud! Olin kurb, vesi silmas, 17aastane! Aga mehi oli hõredalt ja pataljoni arst tuli hiljem tagasi ning küsis minult, kui vana ma olen. “17? Kasvab veel,” ütles ta ja pani mind ikkagi kirja. Aga ei kasvanud ma enam midagi, vedasin alt...
Eesti Leegioni esimesest pataljonist sai “Narva” pataljon diviisi “Wiking” koosseisus. 1943. aasta aprillis astusime Poolas rongile ja sakslasest diviisikomandör jättis meiega jumalaga eesti keeles: “Nägemiseni Eestis!”Aasta hiljem nii juhtuski, aga osa poisse oli igaveseks jäänud Ukraina steppidesse.
Ukrainas vahetasime välja Soome vabatahtlike pataljoni ja saime ka nende relvad. Pataljoniülem SS-Hauptsturmführer Eberhardt oli oma poistes kindel, ta on öelnud meie kohta järgmised tunnustavad sõnad: “Minu käsutuses on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid nagu eestlased pole ma veel näinud.”

Milline õhkkond valitses saksa armees sakslaste ja eestlaste vahel?
Kergelt äikese-eelne. Me armastasime laulda “Mats alati on tubli mees, ei kummarda ta saksa ees” jne. Ühele saksa ohvitserile meeldis see laul, kuni talle see ära sai tõlgitud. Ta ütles alati, et laulge seda matsi. Aga ega ta pärastki keelanud...
Meie lemmikrivilaul oli ka “Saa vabaks, eesti meri”, selle järgi kutsuti meid vabadussingeriteks.
Kui meid ei toodud Eestisse, vaid viidi Ukrainasse, olime alguses natuke nördinud. Aga see oli sõjamehe asi, niisugune ühepäevane nördimus. Tegelikult tahtsime ju minna kätte maksma ja läksime õhinaga! Unistus oli täitunud, olime saanud parimad relvad ja hea väljaõppe!

Kas hirmu ka tundsite? Mida kartsite, kas surma saamist või vangi langemist?
Surmahirmu lahingus küll ei olnud aega tunda, aga Stalini orelit kuuldes võttis kõhedaks küll. Oli ikka hea tunne, kui kiiver oli peas!

“Narva” pataljon on saanud legendiks. Terasest mehed, lähivõitluses karastunud kuradid.
Meie viha oli nii suur, et see pani mõnuga laskma. Meil polnud ka valikut, olime ju kotis: nad tulid meile lausa selga, kolonn marssis stepist tulles, pikali ei visanud, neid jätkus, kuni me enam midagi ei näinud. Pidime üle laipade minema, muidu oleksime selle virna alla mattunud. Neid oli lõputult! Kui need laibavirnad tekkisid, lasime 40-50 meetri pealt, ei hakanud enne laskmagi, sest ega kuule raisata polnud! Ehk kasutades “Tšehhi põrgus” punatsehhide poolt maha lastud Rüütliristi kavaleri Paul Maitla sõnu, polnud meil mitte kusagile taganeda, sest meie selja taga oli ju Eestimaa. Ei teadnud ka ise, kui ülekaaluka vastase vastu meid saadeti, hiljem on selgunud, et olime need, kes pidid kastanid tulest välja tooma.


Kas te saite ka haavata?
Läksime koos pataljoni ja kompanii ülemaga kontrollretkele. Paiknesime väga hõredalt üksikutes laskepesades. Ümberringi maisipõllud. Tegelikult ei pidanudki mina seekord minema, oli teise mehe kord, aga ta jäi magama, sest oli väsinud. Ma püüdsin teda tulutult äratada, läksin ise uuesti. Jäärapäine kompanii ülem muudkui õhutas, et lähme edasi, kuigi olime juba oma lõigust läbi. Ja nii olimegi venelaste kuulipilduja ees (10 m). Kuul läks mul käest läbi. Kui saime oma poolele tagasi, hakkasid omakorda nemad laskma. Jõudsime ikka staabi juurde, ma olin nii väsinud, et pugesin rehe alla, riidest lahti ei võtnud, vajusin kohe unne. Hommikul otsiti: kus Jaka on. Oli ja ei ole! Kui mind leiti ja moondamise pluus ära võeti, oli see veresülti täis. See oli olnud lõhkekuul. Mind viidi haavatute telki, lamasin kanderaamil, kuuma päikese käes, silt küljes, et lähen operatsioonile, s.t käsi võetakse maha. Siis tuli uue vahetuse kirurg, küsis, kust ma pärit olen? Kuulnud, et Tartust, tundis ta huvi, kas ma prof Paldroki tunnen. Muidugi tundsin. Käisime poistega Emajõe saunas. Professor armastas seal roppe anekdoote rääkida... Ja nüüd olin sattunud tema õpilase, Tartus õppinud saksa arsti peale. Ta ütles seepeale teistele midagi, mind viidi operatsioonilauale, haav seoti korralikult kinni. Enne oli mul käisel kriidiga märk, operatsioon, käsi oleks maha lõigatud. Nüüd pandi kips tagasi, vagunisse, sõidutati Breslausse. Haiglas oli tõesti võrratu hoolitsus, söötmine, jootmine. Haavatute eest kandsid hoolt ka mitmed naisorganisatsioonid. Paari nädala pärast toodi mulle haiglasse ka raudrist. Juba pisut paranenult linnas liikudes sain kõike ilma järjekorrata ja Hitlerjugend lõi kulpi. Mõnus oli.

Ometi saadeti Teid uuesti rindele...
Mind saadeti uuesti rindele, sest tegin ühel sakslasel hinge täis. Gille (diviisi “Wiking” komandör, SS-Gruppenführer) ka imestas, kui mind nägi, ütles, et “Sinu jaoks peaks küll sõda läbi olema!” Ja tegi minust koerarakendi ülema. Minu käsutuses oli kolm koera: Caesar, Allah ja Justa. 1944. aasta septembris oli meie pataljon Kuremäel, valmistumas minema Emajõe rindele. Alles sellest, et sakslased lasid telefonipostid ja sillad õhku, saime aru, et tegelikult toimub juba taganemine. Avinurme juures olid punased meil vastas. Segadus oli suur. Viisin ühe haavatu kirikusse. Seal olid ka mõned õed ja sanitarid, kes ootasid transporti. Korpusemehed tapsid nad kõik. Päike hakkas juba vajuma, sain lõõtsutavatele koerakestele juua anda ja panin minema, möllust välja. Tee oli täis, aga koertega sain ma läbi. Minu käsutuses oli vineersaan, õieti nagu kelk, kui rattad alt ära võtta. Koerad kihutasid 50 km tunnis, lühikest aega muidugi. Kui Mustvee teeristist üle jõudsin, siis madin juba käis. See kestis kuni pimedani.

Kohtusite ka Pitka meestega?
Meid oli kümmekond meest, kes läksime metsa. Kose ristile jõudnud, kohtasime Pitka mehi, kes rääkisid, et sinna tuleb rinne. Ütlesime, et enam ei tule küll mingit rinnet, sest sõda on läbi, kaotatud. Seepeale võeti meilt püssid ära ja pandi puukuuri luku taha, olime järjekordselt vangis.

Läände põgeneda teil enam ei õnnestunud?
Tulime üle Lavassaare soo, jõudsime küll ka Pärnu välja. Istusime niisama kai ääres. Oli juba hilja. Järsku ilmusid välja venelased, nad haisesid hirmsasti ja esimene asi, mis nad tegid, oli see, et võtsid kohe meie saapad ja kellad ära, see käis nii kähku.

Järgnesid ülekuulamised, vangilaagrid jne. Kuidas on see mõjutanud teie edasist elu?
Olen jäänud pooliku haridusega. Sõtta minnes jäi kool pooleli, siis olin kokku kümme aastat ära, sõjas ja vangis. Kui pärast soovisin metsandust õppida, ei lubatud mind ülikooli, vaid üteldi, et minusuguste koht on turbarabas.
Ja Uno Laht, komsomoliaktivist, reetur ja äraandja, kes igaks juhuks tulistas juba surnud metsavendi, ajab mind mu halvimates unenägudes seniajani taga.

Kaotatud sõjast on nüüd 60 aastat möödas. Narva pataljonil tuleb 12. kokkutulek. Miks käite koos just Elva lasketiirus?
Esimene kokkutulek oli meil 1993. aastal, kui kindral Einseln oli kaitseväe juhataja. Tartus oli sel ajal just toimunud volbripäeva tähistamine Tammelinna kooli staadionil, mis lõppes komsomolitaustaga noorte vandaalitsemisega. Me kartsime, et ka meie kokkusaamine võiks Tartus esile kutsuda provokatsioone ja valisime seepärast varjulisema koha. Kaitseliit valvas meid, kett oli üle tee ja kõigil nimekaardid rinnas.

Mis on Wiking Narva klubi?
Wiking Narva klubi kannab edasi pataljon “Narva” vaimu. Meie, vanad rindevõitlejad, käime koos nende mälestuseks, kes on langenud ja ei saanud isegi mitte 20aastaseks. Oleme oma ülesande relvavendade ees täitnud. Klubis on ka noorliikmeid ja liikmekandidaate. Iga noore mehega vesteldakse, niisama juhuslikult ei võeta kedagi vastu. Mõni sobib ja mõni mitte, ringi kasvatada saab ka ju ainult neid, kelle juurestik on hea. See otsustab, kas areng on võimalik või mitte, välispidist saab ikka ümber kujundada.

Mis annab teile jõudu olla nii elurõõmus?
On olemas niisugused püsiväärtused, nagu vaimsus, headus, kodu, kodumaa, kodurahu. Miski ei kao! Harmoonia tuleb saavutada iseendas. Ma ei ole terve elu jooksul kunagi igavust tundnud! Ka mitte vangis

[klaabu]

"Mul teenis vanavanaonu SD-s.
Oli iseenesest tavaline külapoiss, mitte väga suure haridusega aga hea peaga.
1941 aastal astus SD üksusesse X ja ametlikel andmetel lõppes tema teenistus 1944 märtsis suures väinas, kus väidetavalt deserteerunud eestlased neljakesi uppusid.
Tema teenistuse ja ka "surma" kohta on palju küsimärke.
Ainukene märge tema kohta arhiividokumentides on 1942.a. mai lõpust kui ta on käinud arstlikul läbivaatusel SD nooremseersandina.
Sealt edasi ei mingeid ametlikke jälgi.
Järelpärimised Saksa erinevatesse arhiividesse ja Punasesse risti ei ole andnud tulemusi.
Ometi oli mehel mõlemad raudristid, lähivõitluse pannal ja veel kaks aumärki.
1943.a. suvel kodus käies mõtles ta joomase peaga, et tantsitab veidi omakaitset ja sakslasi ning kuna tema kodu asus vallamajast üle põllu, siis ta andis kergekuulipildujast vallamaja poole tuld.
Seejärel läks vallamajja, lõi paar ust hingedelt ja tegi sakslastele "rivistust".
Kõige selle eest ei tehtud talle mitte kõige vähematki.
Välja arvatud, et kuu aja pärast anti üks tärn juurde.
Sama aasta sügisel lahkus ta viimast korda kodunt.
Tema juhtimise all oli kolm autotäit mehi.
1944.a. märtsis ta väidetavalt uppus ja maeti ka maha.
Kolm aastat tagasi aga ma leidsin internetifoorumist mehe, kes temaga koos merd sõitis Rootsis aastatel 1958-1959...

Muidugi oli nimi teine jne aga identifitseerimine pildi järgi oli 95% ja seda kolme inimese poolt ning üks ühele kattus ka iseloomu kirjeldus.
Paraku see laevakaaslane muutis ootamatult oma seisukohti 180 kraadi ja seejärel katkestas igasuguse suhtlemise.
Seejärel uppumislugu uurides ilmnes, et 90%-se tõenäosusega minu vanavanaonu seal ei uppunud.
Raskeks teeb probleemi aga tema matus.
See oli nimelt lahtise kirstuga.
Ja siit minu küsimus, kas sinu arvates on võimalik ja tõenäoline, et ühele sellisele "külapoisist kodukootud" SD ohvitserile tehakse põhjusel X uus ID ja lavastatakse nii surm kui ka matus?
Selles, et sakslased selliseks asjaks tehniliselt võimelised olid ma ei kahtle.
Ühesõnaga see persoon, kes mulle andis infot vanaonu võimaliku Rootsis viibimise kohta on rahvuselt rootslane. Nad olevat sõitnud koos 1958-1959 (ehk siis poolteist aastat). Laev olevat olnud Panama lipu all (kompanii nime kohta esitataud küsimust ta ignoreeris) ja kandis nime XXX. Vanaonu olevat kandnud nime XXX .Jutu põhjal seilasid nad Läänemerel ja just Eesti vete lähedal. Seejuures rõhutas ta, et mees ise olevat olnud venelaste poolt väga tahetav!
Ta oli öelnud, et "kui venelastel oleks kas või pool šanssi minu kätte saamiseks, siis ma oleks juba kadunud."
On aga huvitav, et mida teeb venelaste poolt nii tagaotsitav mees "vabatahtlikult" Läänemerel...1959 läksid nende teed mulle teadmata põhjustel lahku.
Ma olen teinud järelpäringu Rootsi riigiarhiivi, Stockholmi ja Göteborgi maakonnaarhiivi, Rootsi maksuametisse jne.
Puuduvad andmed nii laeva kui ka mehe kohta. Ma leidsin küll samanimelise, kuid kahjuks nimekaimu (või "prototüübi").
See mees oli mõningates asjades minu vanaonuga sarnane, aga seilas täpselt Rootsi teisel kaldal ja kuna tema abikaasa oli laevakokk, siis on see teatud laev välistatud.
Ka see laevakaaslane on märkimisväärne: oma jutu põhjal on ta eluaegne meremees, kes relvadega on kokku puutunud vaid Rootsi armees aega teenides ja hiljem mõnda aega relvi kogudes.
Samas tunneb ta peensusteni langevarjuhüppeid, tunneb detailselt enamike automaatide laskeomadusi lahingolukorras jne.
Ja ta tunneb luuretermineid.
Ning ta elab hetkel Austraalias Brisbane'i külje all.

Olen kuulnud, et sarnaselt Ladina-Ameerikale olevat ka Brisbane'i ümbruskonnas väga suur endiste SS-laste kogukond?
Mis puudutab Ladina-Ameerikat, siis olen avastanud ühe huvitava asja.

Enamiku Ladina-Ameerikasse "kadunud" eesti sõjaväelaste sõjaaegne karjäär on seni teadmata või lõpeb see järsult hiljemalt 1942.

Minu vanaonust jäi maha kohver mida 60-ndate algul õnnestus näha mu isal.
Kohver olevat olnud nahast ja saksa kotkas oli sisse pressitud.
Kohvris oli olnud eesti lipp, täismunder koos aumärkidega ja meeletult pilte.
Seejuures olevat piltidel olnud väga palju kõrgeid saksa ohvitsere.
Isa jutu põhjal olevat munder olnud pakitud kokku sõjaväelaslikult ehk siis väga korralikult.
Pagunid olid ilusti maha võetud ja eraldi pandud jne.
Pagunid olid olnud hõbedased ja kahe tärniga ehk siis kirjelduse järgi Hauptsturmführer.
On märkimisväärne, et mehest kes upub 17.märtsil ja tuuakse veest välja 10. aprillil jääb järgi nii korralik munder koos aumärkide ja mütsiga...Tema relvastusse kuulus nii revolver kui saeteraga tääk.

Kohver kadus seni teadmata suunas 1960-ndate lõpus, seejuures teadsid peidikut vaid kaks inimest.
Olen oma otsingutel leidnud vist vaid kolm veterani kes vanaonu tundsid, üks viskas meid kirve abil välja; üks hakkas nutma ja värisema ning palus vähemalt pilt tema eest ära võtta; kolmas muutub temast rääkides agressiivseks ja räägib temast suht vängete sõnadega.

Mehe mundrit kirjelduse põhjal ei tunne ära ükski ametlik JuPo mees.
Kõik kinnitavad, et tegemist on küll üldjoontes JuPo mundriga kuid ei kattu ei eraldusmärgid, auastmetunnused ega ka näiteks saapad.
Kunagi õnnestus pilti näidata ühele endisele sakslasest sturmbannführerile, kes momentaalselt tuvastas üksuse (ega ta muidugi meile seda ei öelnud).
Ta kinnitas vaid, et sellise mundriga mehi oli kõigis kolmes balti riigis, aga mitte eriti palju.
Küsimusele millega nad tegelesid väristas ta õlgu.
Kui sai küsitud, et kas nad siis lasid inimesi maha, vastas ta, et "ei, nii madalal tasemel need mehed ei tegutsenud".
Paraku ei teinud need meenutused talle head meelt ja ta edasi vestelda ei soovinud..."

[klaabu]

7., 8., 9. mai Võidupüha poliitika, kirjutas:

II Maailmasõjale eelnev aeg näitas maailmale juba ei-tea-mitmes-kord, et liigse pehmuse hinnaks on miljonid inimelud. See sõda toimus paljuski just sellepärast, et läänemaailm lootis sõda ära hoida järeleandmistega natsirežiimile, samal ajal kui natsisotsialistid Saksamaal ja punakommunistid venemaal sõda hirmsat moodi soovisid.


Eeltoodule järgnes see, et kõigepealt andis Saksamaa lääneriikidele vastu silmnägemist, siis tegid nad seda koos venemaaga kui liitlased. Lõpuks aga läksid sotsialistid/kommunistid omavahel karvupidi kokku.


Viimaks astusid kommunistid liitu lääneriikidega, kuid kindla printsiibi alusel - oleme liitlased vaid nii palju kui see on hädavajalik ja nii vähe kui see on vähegi võimalik. Tuletage siinjuures meelde kasvõi Varssavi ülestõusu 1944. aastal.


Lõpuks tuli aga lõpp. Ja võitjate üle kohut ei mõisteta.


Kuid ikkagi - millal on siis võidupüha e. II Maailmasõjas natsionaalsotsialistliku saksamaa üle saavutatud võidu aastapäev? Ühelt poolt oleks ju asi lihtne - hetk kui Saksa vägede ülemjuhatus kapitulatsiooni aktile alla kirjutab, ongi lõpp. Paraku pole asi nii lihtne. Poliitika eelkõige ...


Näib, et 1945. a. mindi poliitilistel põhjustel (loe: diktaatori kapriiside tõttu) surnud koera laiba tükkideks rebimisega liiale.


Võidupäeva fikseerimise võimalusi on mitmeid ja eks paljuski sõltub kokkulepetest, mis on varasemalt tehtud ja enam muuta ei saa.


Aga teoorias peaks olema nii, et kui mingi asjaolu on konkreetsel päeval sündinud ja selle tähistamist peetakse oluliseks, siis selleks ajaks saaks olla vaid konkreetses kohas sündinud akti päev (vahel ka kellaaeg). Maailm, kes selle sündmuse tähistamisega tahab kaasa minna, arvestab siis just seda päeva nii nagu see on ega hakka teostama mingeid ümberteisendusi ajavööndite või pagan teab mille alusel.


Teoorias on lääneliitlaste jaoks õige lugeda Võidupäevaks 07. mai, sest nimetatud päeva varahommikul kell 2:41 kirjutas Prantsusmaal, Reimsi linnas Saksa sõjavägede kõrgeim ülemjuhataja kindralooberst Alfred Jodl alla tingimusteta kapitulatsiooni aktile.


Jodl andis allkirja kui sõjavägede kõrgeim juhataja ning ühtlasi ka Saksamaa kui riigi poolt, kuivõrd sellised volitused oli ta saanud värskelt Saksa presidendilt (Reich President) admiral Karl Dönitz'ilt, kes presidendiks sai peale Hitleri enesetappu.


Selle akti kohaselt lõpetasid kõik saksa ülemjuhatuse kontrolli all olevad relvajõud nii idas kui läänes, nii maal, merel kui ka õhus vastupanu liitlasvägedele. Sõda oli lääneliitlaste jaoks lõppenud.


Ah jaa - saksamaa kapituleerus lääneliitlastele küll, kuid see ei saanud olla abstraktne protsessioon vaid ka lääneliitlaste poolt pidi akt olema allkirjastatud. Kui nad olid liitlased, siis kes allkirjastas akti?


Ühendatud ekspeditsioonikorpusel e. ühendatud läänemaade vägedel asus läänerindel staap, kust juhiti kõiki vajalikke sõjalisi operatsioone läänerindel. Selle staabi juures asusid liitlasriikide sõjalised esindajad ning juhtis kogu kaadervärki kindral Walter Bedell Smith (US Army). Temap see oli, kes aktile alla kirjutas. Kuid mitte ainult. Omalt poolt andsid aktile allkirja ka Prantsuse kindral Francois Sevez (kui tunnistaja) ja vene kindralmajor Ivan Susloparov (Иван Алексеевич Суслопаров), kes sellel hetkel oli "nõukogude sõjäväelise missiooni juht lääneliitlaste staabis (начальник советской военной миссии при штабе западных союзников)".


Siin oli kummaline olukord aga selles, et kapitulatsiooniaktile allakirjutamise volitused olid olemas läänerikkide esindajatel, lääneliitlaste punasel idaesindajal aga tekkis ületamatu raskus. Tema korduvad järelepärimised ja projektide saatmised Moskvasse ei toonud Moskvalt mingit tagasisidet. Moskva ametisikud ei suutnud otsustada ja Stalin ei tahtnud vastata.


Vene allikatele tuginedes olla lõpuks oli kindral Susloparov sattunud valiku ette - kas jätta venemaa poolt akt alla kirjutamata ning tekitada poliitiliselt jabur (teatud mõttes ka ohtlik) situatsioon, kus sakslaste sõda on lääneriikidega lõppenud aga venemaaga käib edasi. Või kirjtada akt alla, kuid kuidagi kavalalt.

Vene kindral valis viimase võimaluse. Ta oli piisavalt ettevaatlik (teadis hästi Stalini kombeid) ja püüdis oma nahka igaks juhuks kaitsta seeläbi, et märkis oma allkirja juurde märkuse, et oma allkirjaga ta tunnistab akti, kuid ei välista olukorda, kui mingi liitlasriikide valitsustest soovib alla kirjutada veel täiuslikumat kapitulatsiooni akti.


Eks ülaltoodu on pisut "naljakas", arvestades kuidas rahvas ja kogu maailm seda akti tegelikkuses ootas. Küsimusi tekitab ka see, kas siis olid liitlassuhted või olid erinevad sõdivad riigid.


Sisuliselt oli vähemalt venemaa jaoks olemas erinevad sõdivad riigid, kes mõningal määral tegid omavahel koostööd.


Aga Ivan Susloparov - see vene kindral oli tegelikult ka üsna tühi tüüp. Ta oli sisuliselt pagunitega ilustatud luuretöötaja, kes pidi asendama lääneliitlaste staabis Stalini silmi ja kõrvu ilma, et oleks omanud vähimatki riikliku esinduse funktsioone. Seda viimast aga eeldasid heauskselt loomulikult lääneliitlased.


Sellegipoolest sai formaalsus tehtud - mida oli siis veel tahta?


Niisiis on üks asi kindel. Stalinistliku venemaa väed tegid lääneriikidega liitlasleeris olles vaieldamatult suurt ja vajalikku tööd. Kuid stalinistide ja eriti Stalini enda jaoks polnud see suhe siiras, mistõttu oli Stalini uhkusele vastuvõetamatu olukord, kus ta väed olid jõudnud Berliini, kuid alistuti hoopis mingitele kapitalistlikele sigadele.


Seega ei rahuldanud Stalinit sakslaste alistumine kuskil Prantsusmaal ja ta nõudis eraldi sakslaste alistumist venemaale. Ning loomulikult Berliinis.



Väike probleem oli ka selles, et Sakslaste kõrgeimad elusolevad poliitilised ja sõjalised juhid olid juba oma käe kapitulatsiooni aktile alla kirjutanud või vastavad volitused edastanud. Ja kapitulatsiooniga on ka nagu rasedusega - seda on või seda pole.


Seepärast pidid venelased leidma Stalinlike kapriiside täitmiseks mingi väiksema, ent piisava tähendusega nina Saksamaa poole jaoks allakirjutamisele (suhteliselt võimatu soov) või siis vähemalt ära rääkima lääne liitlased ja tagama hiilgava esinduse liitlaste poole poolt alla uuele kapitulatsiooniaktile alla kirjutamiseks.


Uus seltskond aetigi venelaste initsiatiivil kokku 08. maiks 1945. ja toimus see Berliini lähedal Karlshorst'i villas.


sakslasi esindas sedakorda marssal Wilhelm Keitel, kes oli Berliini väegrupi ülem ja kellele president Karl Dönitz andis volitused läbirääkimiste pidamiseks Berliini ründava punaarmeega. Ütleme - saksa riigi kapitulatsiooni osas Keitel'il allkirjaõigust ilmselgelt polnud. Kuid keda see ikka nii väga huvitas.


Et asi ikka uhke välja näiks, siis läksid venelased seda teed, et Keitel'ile lisaks tassiti demonstratiivselt kohale veel sakslaste erinevate väeliikide esindajaid - eraldi sõjalaevastiku ülema admiral Hans-Georg von Friedeburg'i ning pommitamisvastase tegevuse juhi õhuvägede esindaja rollis, kelleks oli kindral Hans-Jürgen Stumpff.


Venelaste poolt oli allakirjutajaks Stalini soosik Marssal Žukov, kes oli ühtlasi punaarmee ülemjuhataja. Inglasi esindas kuninglike õhuvägede marssal Arthur William Tedder, USA-d sama masti mees - strateegiliste õhuvägede komandör, kindral Carl Spaatz ning prantslaste esinduseks oli I armee kindral Jean de Lattre de Tassigny.


Teine kapitulatsiooni akt kirjutati lõpuks alla 08. mail 1945 22:43 Kesk-Euroopa aja järgi (Eesti aeg seega 23:43). Moskvas oli sellel ajal juba 09. mai ning kell oli 00:43 (ja ma ei taha mõeldagi, mis päev parasjagu oli ning mis see kell võis parasjagu olla Buenos Aires'is, Tegucigalpa's või Los Angeles'is).


Aga jama oli sellega ikka ja vajas veel tükk aega läbirääkimisi, kokkulepete sõlmimisi, lubaduste ja järeleandmistega mängimist, enne kui liitlased ning pool-liitlased selle topeltrasedusega ühele poole jõudsid ning omavahel kokku leppisid.


Aga NSVL, USA ja Inglismaa valitsuste vahel lepiti kokku selline asi, et kapitulatsiooni akt jagatakse protseduurideks e. "Saksamaa alistamise vahenditeks" (German Instrument of Surrender), millest Reimsi kapitulatsiooni loetakse kokkuleppel I aktiks ja Berliini kapitulatsiooni II aktiks, mis liitmise teel moodustab ühtse terviku ehk ... saksamaa kapitulatsiooni.


Jabur küll, aga nii on.


Samas on ikkagi läänemaailma poolt omaks võetud ja lääne ajaloolaste poolt õigemaks ning tugevemaks loetud Reimsi akt. Venelased aga hoiavad kümne küünega kinni stalinlikust süsteemist.


see on niikui PAL ja SECAM, Blue-ray või ... Aga otsustage ise.

http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com...ikust&Itemid=36

[fazz]

Mu keskkooliaegne pinginaaber tõi hea võrdluse venelaste ja sakslaste vahel: "Kui sakslased tulid tõid nad kommi ning kysisid kas piima saaks, aga kui venelane tuli lasid nad lauda õhku ja tapsid lehma ära."

Endal vanaisa Siberis käinud, kaks tädi syndisid ka seal, vahel ikka vanaisa räägib jutte Siberi ajast ja muidu niisama huvitavat.

Lisaks siia oma vanaisa järelhyyde vennale.

Tsitaat

Ilmarist- oma noorimast vennast.

Ilmar on sündinud 18 juunil 1934. a. Pärnus pere neljanda lapsena oma vanemate kümnendal kihlus aastapäeval.
Kui vanemad vennad põdesid peaaegu kõik toonased lastehaigused, siis temast need möödusid märkamatult. Teda hoiti ja hellitati vanemate vendade poolt.
Perele saatuslikul, 1941 aasta 14 juuni hommikul oli tema see, kes akna all seistes hõikas kabinetis oma pühapäevast jutlust kirjutavale isale Isa! Auto on ukse ees! Isa nägi oma noorimat poega alles 15 aastat hiljem. 1956 aasta sügisel kui see, peale sõjaväeteenistust, Irkutskis, kodumaale tagasi sõites põikas Tomski oblasti Tšainski rajooni metsakülla Tojale, kus ta vanem vend oma perega ja sinna asumisele saadetus isaga elasid.
Oma seitsmendat sünnipäeva tähistas ta trellitatud vagunis, milline oli öösel jätnud seljataha kodumaa piiri...
Selle asemel, et sügisel esimese klassi koolipinki istuda ja tarkusi nõudma hakata algas Ilmaril viis aastat kestev „õpiaeg” ellujäämise nimel. Millega ta, vaatamat oma noorusele hästi toime tuli.
Et pere pandi elama külavärava lähedale elavate venelaste juurde kõlkus Ilmar alatasa külaväraval- Oli ju huvitav seda avades, või sulgedes sellel seistes „sõita”. Teinekord poetas kolhoosi esimees väravaavajale 5 kopikat. Piimavedaja kolhoosi piimanõust kruusi piima. Kruus pidi omal olema! Sügisel „palkas” piimavedaja hakkaja poisikese omale appi kartuleid võtma. Töötasu maksti muidugi natuuras. Esimene, harjumatult raske talv, elati üle realiseerides neid väheseid riideesemid millised lubati kodust kaasa võtta.
Järgmisel, 1942 aastal „kadus” Ilmar kodust, kui seda vene ahjupealset võib koduks lugeda. Seekordseks töökohaks sai küla teises otsas elav üksik haiglane ukrainlanna, kelle mõlemad pojad olid sõjas langenud. Poisikesel jagus jõukohast tööd aiamaal ja karjamaal kuni sügiseni. Peamine, et kõht oli igal päeva täis ja mõnigi vajalik riide ese seljas. Talveks vanad vildid jalas ja mõni ämber kartuleid keldris.
Järgmisel, 1943. a. Kevadel elidis Ilmar töö naaber külas ühte vanausuliste pere juure. Nii ei saanudki ta õigel ajal teada ema surmast, ega saanud talle hauda poetada kolme lapsepeotäit maamulda...
Ilmar jäi nüüd oma vanema venna hooldada, kes töötas püttsepana alevikus tarbijate ühistu puutöökohaks, Seega laienes temale ka toonane leivakaarti saamise õigus. Igakuine leivakaart oli neil aegadel elu küsimus. Kaotamine aga õnnetus. Ülalpeetava leivakaart päästis Ilmari lastekodusse saatmisest.
Toonase NKVD süsteemi eeskirjad nägid ette, et vanemad kaotanud alaelaised suunati lastekodudesse. Seda soovis ka kohalik NKVD komandant. Milliseks oleks siis kujunendu Ilmari edasine saatus, seda võib käesoleval ajal kogeda vaadates Venemaa Kesk televisiooni saatesarja „Oota mind”.
Ehkki alevikus oli 7 kl. kool, ei saanud Ilmarist esialgu kooliskäijat. Põhjused olid majanduslikku laadi. Alles 1945 aastal, kui avanesid võimalused saada ühendust kodumaaga ja kellegi heatahtliku vene ohvitseri kaasabil, (ainult neil oli siiski selleks õigus) saadi kodumaalt riietusesemete ja jalatsite pakk, sai ka Ilmar 11 aasta vanuselt koolipinki istuda. Suviti töötas ta jällegi oma tuttavate „leivaisade” aiamaadel. Tegi transporttöid kooperatiivi härgadega, või hoidis paatides roolimõla.
Nii juthus, kui 1946. a. sügisel kui Ilmarit ei olnud järjekordselt kodus, tuli Eestist oma õepojale järele tädi Miia kooliõde keda tädi oli palunud ka Ilmar ära tuua. Ilmari otsiti

[TheTruth]

Mu vanaonu rääkis mulle paar lugu hiljuti:
Esimene lugu
Kaks venelast läksid Tallinas lennuki peale,küsisid kas lennuk läheb Kingiseppa...
said jaatava vastuse.Ostsidki siis piletid Kingiseppa ja istusid lennuki peale.
Lennuk oli oma tunnikese sõitnud ja venelased vaatavad aknast välja ja kiruvad omaette.
Üks venelane ütles:"Seal Kingiseppas,kus mina elan,küll mingit merd ei olnud."
Nii et jah,venelased tahtsid hoopis sinna Narva taha Kingiseppa minna mitte Kuressaarde.
ownt or what

Teine lugu
Parajasti käis teine Maailmasõda.Metsa sees oli üks eraldatud talu.
Seal elasid lapsed koos vanavanematega,ema ja isa olid Siiiiiberisse viidud.
Kell oli umbes 3 öösel ja ukse tagant tuli kõva paugutamist.Paugutamine oli umbes pool tundi kestnud ja vanaema läks ukse peale vaatama.Ukse taga olid venelased,nii umbes 30 tükki.Kõik ropendasid üksteise võidu,sülitasid ja siis viskasid oma relvad sinna kus juhtus.
Küsisid viina ja liha.Tulid sitaste kirsadega majja ja võtsid kaasa kõike mis silma jäi.

Umbes poole tunni pärast oli uuesti kopsimist kuulda,seekord vaiksemalt.
Vanaema läks ukse peale.Ukse peal olid sakslased,nii umbes 30 tükki...
Sakslased olid oma relvad kõik seina äärde ritta seadnud.Sakslaste kapten küsis viisakalt,et kas saaks natuke vett juua.Sakslased puhkasid natuke ja läksid edasi.

Järgmine päev olla räägitud,et metsa all oli sakslaste ja venelaste vahel kõba tulistamine,kõik venelased said surma.

[raux111]

"Totenkopf" kirjutas:

Intervjueeritud on siis kolme tipp saksa snaiprit kes võitlesid 5. Mägiküti diviisi ridades, edasipidi tähistatud A,B ja C

A:Mathias Hetzenauer, pärit Tiroolist, võitles idarindel 1943-st kuni sõja lõpuni.345-e tõendatud tabamusega on üks edukamaid saksa snaipreid.

B:Sepp Allberger, pärit Salzburgist, võitles idarindel 1942.aasta detsembrist kuni sõja lõpuni.257 tõendatud tabamusega Hetzenaueri järel edukuselt teine.

C:Helmuth Wirnsberger, pärit Styriast, võitles idarindel septemrist 1942 kuni sõja lõpuni.64 tõendatud tabamust ( peale haavata saamist teenis mõnda aega intstruktorina snaiprite väljaõppekeskuses.)

1.Relvad mida kasutasite?

A:K98 koos 6-kordse suurendusega optilise sihikuga.G43 koos 4-kordse suurendusega.

B: Vene trofee snaipri püssi, ma ei suuda meenutada optika tugevust. K98 6-kordse suurendusega.

C:K98 koos 1.5-kordse suurendusega, K98 koos 4-kordse suurendusega ja G43 koos 4-kordsega.

2.Optikad mida kasutasite?

A:nelja kordne oli umbes 400 meetri jaoks piisav, Kuue kordne väga hea üle 1000m.

B:Kasutasin kaks aastat vene snaiperpüssi, näitas häid tulemusi, K98 koos kuue kordsega oli ka päris hea.

C:1.5 kordne ei olnud piisav, 4-kordne oli piisav ja õigustas ennast.

3.Milline on teie arvamus võimsamate optikate kasutamisest?

A&B: Kuue kordne oli piisav, polnud mingit vajadust võimsama järele, pole ka kogemusi võimsamatega.

C: nelja kordne on piisav mõlemal juhul.

4.Millistelt kaugustelt võisite tabada eksimatult järgnevaid sihtmärke?

A: pähe umbes 400m pealt, rinda 600m, seisvat meest 700-800m pealt

B:pähe umbes 400m, rinda 400m, seisvat meest 600m pealt.

C:pähe umbes 400m, rinda 400m, seisvat meest 600m pealt.

5.Kas sellised kaugused olid ainult teile (st parimatele snaipritele) või enamustele snaipritele?

A&B: Ainult parimatele.

C: Minu jaoks enamustele snaipritele.Ainult mõned üksikud snaiprid suutsid kaugemalt tabada.

B:(lisas juurde): Absoluutselt kindel lask on võimalik ainult mitte rohkem kui 600m pealt.

6.Milline oli kõige kaugem sihtmärk mille pihta tulistasite ja kui suur see oli?

A: umbes 1000m pealt seisvat sõdurit.Tabamine polnud kuigi tõenäoline, kuid see oli vajalik antud olukorras näitamaks vaenlasele et ta ei ole kaitstud(snaipri tule eest) isegi selliselt distantsilt.Meie üleolek vajas tõestamist.

B:400 kuni 700m pealt.

C:umbes 600 m pealt, harva rohkem. Ma tavaliselt ootasin kuni sihtmärk tuli lähemale ,et kindlamalt tabada.Samuti oli tabamuse tõendamine lihtsam.G43-e kasutasin kõige rohkem umbes 500m pealt selle sita ballistika pärast.

7.Kui palju kordus laske oli 10 lasu kohta vajalikud.

A:peaaegu mitte kunagi.

B:üks kuni kaks.Kordus lasud olid äärmiselt ohtlikud kui vaenlase snaiprid olid piirkonnas.

C:Kõige rohkem üks, kaks.

8.Kui sul oleks valida millise relva valiksid ja miks?

A:K98.Kõikidest tolle aja relvadest oli ta kõige täpsem püsiva kasutamise juures ja ühtlasi ei tõrkunud kergesti.G43 oli kohane ainult u 400m jaoks ja täpsus oli ka halb.

B: K98 oli parim.G43 oli liiga raske.

C:G43 oleks hea kui ta nii kergelt ei tõrguks ja mahutavus oli sama hea kui k98-l

9.Kui sul oleks praegu valida k98 ja pool-automaatse mis ei tõrguks kergelt ja millel oleks sama padrunite mahutavus siis kumba te valiksite ja miks?

A:Snaiprid ei vaja pool -automaatset relva kui neid kasutatakse korralikult snaipritena.(mitte täpsusküttidena)

B:pool-automaatse, kui selle kaal ei suureneks.

C:pool-automaatse. Vaenlase rünnaku korral on kiirtuli tõhus.

10.Kelle alluvuses te asusite üksuses?

Kõik kolm kuulusid pataljoni snaipri grupi.C oli selle grupi komandör.Neid oli 22 meest grupis; 6 neist jäid tavaliselt pataljoni alluvusse, ülejäänud jaotati kompaniidele.Vaatlustest ja laskemoona kasutamisest samuti ka edukatest tabamustest tuli päeva lõpus pataljoni staabile ettekanda.Alguses allusid snaiprid pataljonile, hiljem kui proffidest tuli puudus allusid nad tihti diviisi staabile.Lisaks oli igas kompaniis mõned snaipripüssidega varustatud mehed(täpsuskütid), neil ei olnud mingit eri väljaõppet.Kuid suutsid 400m pealt tabada ja said suurepäraselt hakkama ``tõeliste snaiprite`` tööga.Nad teenisid kompaniis nagu tavasõdurid.See oli ühtlasi ka põhjuseks miks nende isiklikud skoorid olid kehvemad kui snaipritel.

11.Strateegia ja sihtmärgid?
          a)Rünnakul

A,B,C:Alati paari kaupa; üks tulistab; teine vaatleb.Eelis järjekorras:- vastase tulejuhid ja komandörid. Või erikäskude puhul, kui kõik tähtsad ja ohtlikud sihtmärgid olid hävitatud; näiteks! tanki-tõrje positsioonid, kuulipilduja positsioonid jne.Snaiprid järgnesid tihedalt ründavatele üksustele ja hävitasid ohtlikke vastaseid kes opereerisid raske relvadega või olid takistasid kiiret edasitungi.

A:(lisas juurde) Mõningatel juhtudel pidin öösel enne rünnakut ületama rindejoone.Kui meie oma suurtükid avasid tule pidin mina tulistama komandöre ja kuulipilduja positisioone, kuna meie jõud olid arvulises vähemuses ja laskemoona oli vähe.
         
            b)Rünnak öösel

A,B,C: Nii palju kui ma mäletan mingeid suuremaid rünnakuid öösel ei tehtud.Snaipreid üldiselt öösel ei kasutatud, nad oli liiga väärtuslikud.

            c)Rünnak talvel

A:Riietatult talvise moondamise kostüüümi järgnesin eesliini vägedele.Kui rünnak aeglustus pidin sekkuma et hävitada tankitõrjekahureid, kuulipildujaid jne.

B,C: Hea kamuflaaž ja soojad riided olid vajalikud.

            d)Kaitse

A,B,C: Tavaliselt omakäel kompanii alluvuses; tulistades siis kas kõiki sihtmärke või ainult ohtlikke.Millel oli vaenlase rünnaku tõrjumisel suur edu, sest komandöre oli lihtne tuvastada ja tabada kaugelt. Nende riietuse järgi, nagu vööpannal, talvine moondamis ülikond jne.Tänu sellele õnnestus meil vastase rünnakuid enamikel juhtudel hoopis vältida.Kui vaenlase snaiprid ilmusid siis võitlesime nendega kuni nad olid hävitatud; kandes ise tõsiseid kaotusi.Reegel oli ,et snaiper jälgis õhtu hämaruses ohtlike sihtmärke ja jäi kuni koiduni positsioonile. Meil tuli tihti võidelda otse eesliinil koos oma vägedega.Kui vaenlane teadis meie positsioone, olime sunnitud ajutiselt paigale jääma või ilma abijõududeta jääma.Häire või vaenlase rünnaku korral ei tulista snaiper suvalisi sihtmärke vaid ainult tähtaid.

          e)Kaitse öösel

A,B,C: Snaipreid ei kasutatud öösel isegi mitte vahipostina ega muudes ``toimkondades``.Kui oli vajalik siis pidid võtma öösel positsioonid eesliinile
et päeval vaenlasega effektiivsemalt võidelda.

12.Kas te tabasite ka kuuvalguses?

A:Mind kutsuti tihti välja kui oli piisavalt kuuvalgust et tabada.

B,C:Ei

          f)viivitus lahing:

A,C: Enamikel juhtudel käsutati 4 kuni 6 snaiprit eelpostiteks ja anti käsk tulistada kõiki ilmuvaid vaenlasi ja see õigustas ennast täielikult.Kuulipildujaid kasutada eelpostides ainult hädaolukordadel kuni snaiprid ühe, kahe lasuga aeglustasid vaenlase edasiliikumist.Et mitte kergelt oma positsioone paljastada.

B:snaipreid ei kasutatud sellistel eesmärkidel, tegelik snaiping pole mobiilses sõjategevuses võimalik.

12.Millist liiki lahingutegevuses on snaiprid kõige edukamad?

A: Snaipri edukus ei sõltu tabamuste arvust vaid kahjude tekitamisest komandöride ja muude tähtsate inimeste likvideerimise näol.Üksik tabamuste hulgalt annavad snaiprid kõige paremaid tulemusi kaitsel, tänu headel vaatlus võimalustele.Eriti häid tulemusi annavad vastase korduvad rünnakud ühe päeva jooksul samadele positsioonidele.

B:Kaitses

C:Parimaid tulemusi annab hargnenud positsooni sõjas(extended positsional warfare) vaenlase rünnakute ajal,samuti annavad häid tulemusi viivitus lahingud.

13. Tabamis (tapmis) tõenäosus mõningatelt kaugustelt?
400m pealt A:65%
                C:80%
Kaugemalt kui 600m pealt
                A:30%
                C:20%

B:Ei mäleta, enamus tabamusi olid vähem kui 600m pealt.

C:Tulisati peamiselt 400m ulatuses sest siis oli tabamine kõige kindlam.Üle selle oli juba väga raske oma tabamust tõendada.

14.Olid sellised näitajad (kaugus ja tabamistõenäosus) ainult teile või olid need enamustele snaipritele kättesaadavad?

A:Sellised näitajad olid iseloomulikud enamustele snaipritele kui ka parimatele ,sest: enamus snaipreid suutsid tabada kindlalt umbes 400m ulatuses tänu nende limiteeritud oskustele.Parimad võisid kaugemalt nottida, kuid enamasti ootasid ka nemad millal vaenlane tuleb lähemale.

B&C: Minu isikliku hinnangu kohaselt on need näitajad püüdavad enamikel snaipritel.

15.Kui palju tulistati ühelt positisioonilt kesmiselt laskusid?

a) Rünnakul

A,B,C:Nii palju kui oli vaja.

B) Kaitsel julgestus positsioonidel

A,B,C:kõige rohkem üks kuni kolm lasku.

                  c)Vaenlase rünnaku korral

A,B,C: Sõltus ohtlike sihtmärkide arvust.

                  d)lahingus vastase snaiprite vastu.

A,B,C: üks, kaks
                    e)Viivitus lahingus

A,B,C: üks, kaks lasku oli piisav kui snaiper polnud üksi.

B(lisas juurde):Enda või vaenlase rünnaku korral ei peetud arvet tabamuste üle.

16.Mis on eriti tähtis ,et olla väga hea laskur?

A:Peale üldtuntud snaipri oskuste on eriti tähtis be able to outsit enemy.
The better ´´tactican at details`` wins in combat against enemy snipes. The exemption from commitment to any other duties contributes essentially to the achievment of high scores.

B:rahulikust, hea otsustus võime, vaprus.

C:kannatlikus ja püsivus, hea vaatlus tunnetus(meel).

17.Millisest isikute grupist snaipreid valiti?
A:Ainult inimesi kes olid sündinud üksik võitlejad nagu jahimehed, isegi salakütid, metsavahid jne. Võtmata arvesse nende teenistuse pikkust.

B:Ei mäleta. Mul oli 27 tabamust kirjas oma vene snaipri püssist kui mind snaiprite kursustele saadeti.

C: Ainult rinde kogemustega sõdureid kes olid ka head laskurid; tavaliselt peale teist teenistus aastat; tuli täita ka mitmeid laskur normatiive et sind snaiprite kursustele vastu võetaks.

18. Millisel snaipri väljaõppe keskuses te olite?

A,B,C:Snaiprite väljaõppekeskuses Seetaleralpes.

C:Ma olin hiljem seal samas instruktoriks.

19.Kas oli mõistlik varustada snaiprit kahe optilise sihikuga? Ja kui suur oli lisa optika suurendus?

A:6 x 30 oli pikemate vahemaade jaoks ebapiisav.Hiljem sain 10 x 50 mis oli rahuldav.

B:Lisa optika oli sama tähtis kui püss ise.

C:Kõik snaiprid olid varustatud lisa optikatega.See oli kasulik ja vajalik.Optika suurendusega 6 x 30 oli ainult kuni 500m distantside jaoks.

20.Kas te eelistasite periskoope vaatluseks?

A:See oli väga kasulik täiendus( vene kaeviku periskoop)

B:ei

C: kasutati, kui saadi trofeeks.

21.Kas käärpikksilma kasutati positsiooni sõjas?

A,C: kasutati kui oli saadaval.Üldiselt kasutasid neid kordamööda snaiprid ja tulejuhid.

B:ei

22.Millist tüüpi maskeerimist kasutati?

A,B,C:Ma ei kasutanud kunagi võlts puukändusid kuid ma kasutasin maskeerumis ülikonda.Kamuflaaži näol,kätel ja relval talvel(valge kate,kaltsud ja värv)

B:Kaks aastat kasutasin vihmavarju mis oli värvitud vastavalt ümbruskonnale.Alguses kasutasin alati kamuflaaži katmata kehaosadel, hiljem aga vähem.

23.Kas te kasutasite vaenlase eksitamiseks tehnilisi vahendeid?

A: jah, õlgedest nukke ja muud säärast.

B:jah, nukke mis olid varustatud vindiga ja mida sai traadi tõmbega päästa.

C: ei

23:Kas te kasutasite kaitse plaate positsiooni sõjas?

A,B,C: ei

25.Milline on teie arvamus trasseeriva laskemoona kasutamise kohta?

A,B,C:Kui võimalik ei tohiks neid lahingus üldse kasutada, sest nad reedavad vastase snaipritele su asukoha.Trassereid kasutatu peamiselt laskeharjutustel ja märkide sisse laskmisel, selle jaoks oli alati snaipritel mõni trasser varuks.

26.Kas te kasutasite illumineerivat laskemoona, näiteks lõhkekuule?

A,B,C: jah, peale tabamist oli väike leek või suitsu pahvakas näha mis võimaldas head vaatlust.Sellisel meetodil võisime vaenlast sundida lahkuma puithoonetest.

Illumineerivat laskemoona kasutati u 600m pealt;sest nende hajuvus oli suurem kui rasketel kuulidel.

27.Kuidas te arvestasite külgtuule mõju?

A: Oma kogemuste ja tunnetuse järgi.Kui oli võimalik kasutasin trasserit et tuule tugevust ja suunda määrata.Ma olin hästi ettevalmistatud külgtuule jaoks treeningutel Seetaleralpes kus me tihti harjutasime tugevates tuultes.

B:Oma tunnetuse järgi.Me ei tulistanudki kui külgtuul oli väga tugev.

C:Ei oska selgitada, sest snaiprid ei tulistagi tugeva tuule korral.

28.Oskate öelda mõned soovitused liikuvate sihtmärkide tabamiseks?

A,B,C: Ei; tähtis on oma tunnetus ja kogemused kui ka kiire sihtimine ja tulistamine.

29. On teil kogemusi soomustläbistavate relvadega(tankitõrjepüssidega)?

A: jah, mitmeid kordi pidin võitlema maximidega millel oli kaitseplaat.Ma võisin väikest märki nendega tabada ainult 300m pealt, sest neil oli suurem hajuvus kui K98-l.

B,C: ei

30.Millised olid teie tabamuste tõendamis meetodid?

A,B,C: Vaatluse ja ohvitseri ülekontrollimisega, volitamata ohvitseri või kahe sõduri poolt.Sellepärast on ka tõendatud tabamuste hulk väiksem kui tegelik skoor.

NB!:Tegemist on kiirtõlkega.

[Pac`]

Tean seda, et enne venelaste sisstulekut oli Kopli olnud ilus ja puhas koht. Käidi suvel ujumas, isegi nii puhas, et kui viskasid mingi jäätisepaberi maha, siis oli keegi ütlenud, et võta kohe üles.(Ma ei mälet, kas mingisugune korravalvur või tavakodanik.) Kui venelased sisse tulid, oli olnud palju kaklusi koolides. Eesti poisid ei sallinud venelasi. Ühtlugu kakeldi.Koolides õpetati kohe, kui hea Venemaa on ja hiljem saadeti veel Venemaale kah. Seal nad olid näljas. Käisid seal koolis ja kes lõpetas neljade -viitega, sai paarsada grammi leiba. Kes ei lõpetanud, see nuttis eemal. Nälg oli jube olnud. Inimesed pandi loomavagunitesse, kui Siberisse saadeti. 25 plus 5. 25 aastat Siberis ja 5 aastat asumisele vms. Igatahes jube aeg oli. Aga sõjaajal olid lõbustuseks siis peod ja puskar. Puskarit aetigi sellpärast kah, et elu lõbusam oleks. Ja vene sõduritel olid täid, nad haisesid ja olid pesemata.Ning varastasid ka kõike mida said. Kusagil oldi isegi terve küla naised ühte majasse kokku pandud ja kõik ära vägistatud.

Muutis Pac`, 28 juuli 2008 - 19:48.

[L4hma]

Pac`, 28 juuli 2008, 20:46, kirjutas:

Tean seda, et enne venelaste sisstulekut oli Kopli olnud ilus ja puhas koht. Käidi suvel ujumas, isegi nii puhas, et kui viskasid mingi jäätisepaberi maha, siis oli keegi ütlenud, et võta kohe üles.(Ma ei mälet, kas mingisugune korravalvur või tavakodanik.) Kui venelased sisse tulid, oli olnud palju kaklusi koolides. Eesti poisid ei sallinud venelasi. Ühtlugu kakeldi.Koolides õpetati kohe, kui hea Venemaa on ja hiljem saadeti veel Venemaale kah. Seal nad olid näljas. Käisid seal koolis ja kes lõpetas neljade -viitega, sai paarsada grammi leiba. Kes ei lõpetanud, see nuttis eemal. Nälg oli jube olnud. Inimesed pandi loomavagunitesse, kui Siberisse saadeti. 25 plus 5.  25 aastat Siberis ja 5 aastat asumisele vms. Igatahes jube aeg oli. Aga sõjaajal olid lõbustuseks siis peod ja puskar. Puskarit aetigi sellpärast kah, et elu lõbusam oleks. Ja vene sõduritel olid täid, nad haisesid ja olid pesemata.Ning varastasid ka kõike mida said. Kusagil oldi isegi terve küla naised ühte majasse kokku pandud ja kõik ära vägistatud.

Mina ütlen, et see on bullshit ja puhas propaganda.

[XchopperX]

Pac`, 28 juuli 2008, 20:46, kirjutas:

Tean seda, et enne venelaste sisstulekut oli Kopli olnud ilus ja puhas koht. Käidi suvel ujumas, isegi nii puhas, et kui viskasid mingi jäätisepaberi maha, siis oli keegi ütlenud, et võta kohe üles.(Ma ei mälet, kas mingisugune korravalvur või tavakodanik.) Kui venelased sisse tulid, oli olnud palju kaklusi koolides. Eesti poisid ei sallinud venelasi. Ühtlugu kakeldi.Koolides õpetati kohe, kui hea Venemaa on ja hiljem saadeti veel Venemaale kah. Seal nad olid näljas. Käisid seal koolis ja kes lõpetas neljade -viitega, sai paarsada grammi leiba. Kes ei lõpetanud, see nuttis eemal. Nälg oli jube olnud. Inimesed pandi loomavagunitesse, kui Siberisse saadeti. 25 plus 5.  25 aastat Siberis ja 5 aastat asumisele vms. Igatahes jube aeg oli. Aga sõjaajal olid lõbustuseks siis peod ja puskar. Puskarit aetigi sellpärast kah, et elu lõbusam oleks. Ja vene sõduritel olid täid, nad haisesid ja olid pesemata.Ning varastasid ka kõike mida said. Kusagil oldi isegi terve küla naised ühte majasse kokku pandud ja kõik ära vägistatud.

Meile kõigile oleks vist tervislikum kui sa selle foorumiga kunagi liitunud poleks...

[Pac`]

Sorry, aga rääksin seda juttu, mida minu vanavanemad on kogenud ja mida nemad on mulle rääkinud. Ise ma pole midagi välja mõelnud. Vägistamuise juttu rääkis mingi sõjalise muuseumi tegelane kuskil ekskursioonil. Miks te ei taha kuulda seda, mida oli. Mis selle teema mõte on, kui kohe on iga asi propaganda? Ja tahaks ise ka teada, mis siin bullshit siis on ? Lihtsalt võikamad faktid olen üles märkinud.

Muutis Pac`, 30 juuli 2008 - 12:20.

[XchopperX]

Tsitaat

25 aastat Siberis ja 5 aastat asumisele

Mis vahet on Siberisse saatmisel ja asumisele saatmisel?
Homme hommikul kella kaheksaks palun 4 leheküljeline essee koos viidetega minu lauale!