OK Go
Põnevad videoklipid ei pea tingimata maksma tervet varandust. Kuigi OK Go muusika on nii ekstsentriline kui ka meloodiline, leidis bänd suurema publiku 2005. aastal, mil valmis nende isetehtud video loole „A Million Ways“ ja millest sai kõige rohkem allalaetud muusikavideo ajaloos. OK Go on saavutanud märkimisväärse kuulsuse oma loominguliste, kuid tihti väheste ressursside abil tehtud muusikavideodega, millest suurem osa on tuntuks saanud läbi interneti. Bändi geniaalne linttrenažööridel filmitud video „Here It Goes Again“ teenis 2006. aastal Youtube'i auhinna „Most Creative“ kategoorias ning 2007. aastal Grammy kategoorias „Best Short Form Music Video“. Viimane album Of the Blue Colour of the Sky on Chicago neliku meistriteos. See on muusika, mida iga positiivne hing tahaks mängida – kui taevas oli sinisem, pop rock ja kunst eksisteerisid kõrvuti ja segunesid, ilusad helid kostusid autoraadiotest ning kõlaritest aknalaudadel ja noorte hinged olid täidetud intelligentse muusikaga. Kunstilise pop rocki vaim on lõpuks taaselustatud. Alates bändi sünnist 1998. aastal pole OK Go kunagi varjanud oma mõjutajaid, kuid ometi on nad suutnud hoida oma loomingu unikaalse ja kaasaegsena. Bändi ülevoolavalt lõbus muusika ja metsikud esinemised on töötanud nende kasuks ja asetanud nad mainstream'i ja alternatiiv-muusika vahepeale. Oma kolmandal albumil Of the Blue Colour of the Sky kombineeris OK Go oma varased muusikalised mõjutajad 80ndate pop rock albumite jõulisusega – ometi ei ole bänd läinud populaarsele retro järeletegemise teele. Nohiklik või glamuurne, šikk või võlts – otsusta ise. Ära võta seda liiga tõsiselt, oota ekstravagantsust ja värvikust!
http://www.myspace.com/okgo
Chapel Club
Chapel Club – poisid Essexist, Swindonist, Londonist ja Leedsist, kes said kokku 2008. aastal. Meile meeldib lugu asutajaliikmest Michael Hibbertist, kes saab inspiratsiooni vanaaegsetest ajaloo illustratsioonidest ning lühifilmidest, meid innustab teadmine, et laulja Lewis Bowmanile on laulusõnu kirjutades eeskujudeks Ted Hughes, Mikhail Bulgakov ja Ernest Hemingway ja meid väga rõõmustab, et lugude teemad varieeruvad seksist, armastusest, armukadedusest ja frustratsioonist vähemoodatud “kireni religioossuse mugavuste vastu mõistuses, mis on kaugelt liiga küüniline et aktsepteerida jumala olemasolu”. Nüüd ootame neilt uut materjali, mis väldiks tavapärast dark-rock klišeed. Uskumatult valjud live-kontserdid jahmatavad, vaimustavad, ängistavad ning tekitavad aukartust. Midagi neile, kellele meeldivad Editors, White Lies, Morrisey.
http://www.myspace.com/chapelclub
Alina Orlova
Orlova on noor laulja-laulukirjutaja, kunstnik ja fotograaf Leedust. Tema muusikat võib kirjeldada kui lühikesi hingelisi klaveri-ballaade poeetiliste laulusõnadega. Orlova on saanud positiivset tunnustust nii rahvusvaheliselt kui ka Leedu publikult – tema hubased kontserdid on kodumaal vägagi hinnatud. Orloval on vapustav hääl ja oma unikaalne koht meeltülendavalt tumedas Balti folk popis. Teda on märganud ka laulja Francis Healy kollektiivist Travis.
http://www.myspace.com/alinaorlova
Alcoholic Faith Mission
Kopenhaageni (või hetkel Brooklyni) Alcoholic Faith Mission on bänd, mis kasutab mitmeid erinevaid tekstuure. Bändi alustasid Thorben Seiero Jenson ja Sune Solund, nüüdseks on ansambel laienenud viieliikmeliseks. Looming varieerub orgaanilisest, akustilisest folgist valju Arcade Fire'like refräänideni ja elektrooniliste helideni, mõnikord võib kõike seda kuulda ühes loos. See teeb kategoriseerimise üsna keeruliseks, kuid samas on just mitmekesisus see, mis teeb nende muusika nii huvitavaks. Kristine Permils lisab veel ühe elemendi oma omapärase vokaaliga. Igal kontserdil pakub bänd midagi võluvat, energilist ja emotsionaalset.
http://www.myspace.c...licfaithmission
Editors
Editors on 2002. aastal asutatud Birminghamist pärit indie-rock bänd, millest sai üks juhtivaid bände 21. sajandi algul Ameerikat ja Inglismaad raputanud post-punk liikumises. Alates esimesest albumist on bänd saavutanud häid müüginumbreid, olnud Mercury auhinna nominentide hulgas ning kuulnud kiidusõnu oma live-esituste eest.
Editors on seni avaldanud kaks plaatina-albumit, müües üle kahe miljoni albumi üle kogu maailma. Bändi debüütsingel “Bullets” müüdi väidetavalt välja juba esimesel päeval. Debüütalbum The Back Room tuli välja 2005.
aastal. Sellelt võib leida hitte nagu näiteks “Munich” ja “Blood” ning aasta hiljem nimetati album Mercury auhinna nominendiks ning bändist sai UK muusikapressi lemmik.
2005. aastal anti kontsert Glastonbury muusikafestivalil. Bändi järgmine album An End Has a Start tõusis 2007. aasta juunis UK albumite edetabelis esikohale ning teenis Briti Muusikaauhindadel parima Briti bändi nominatsiooni. Pärast jätkuvat edu edetabelites, väljamüüdud tuure ja suurt hulka esinemisi festivalidel omandas Editors oskuse muserdavaid lugusid esitades publiku ennast siiski äärmiselt hästi tundma panna. Kuuludes iseleiutatud žanri “dark disco”, segab bänd kokku Joy Divisioni tumedat kõla U2 ja Echo & The Bunnymeni grandioosse pop-elegantsiga, saades tulemuseks rahutu ja unikaalse rock-saundi, mis sisaldab kõiki olulisi Briti roki omadusi. Bändi kolmas album, In This Light and on This Evening, avaldati 2009. aasta oktoobris.
http://www.editorsofficial.com/
Beach House
Vaatamata oma suvisele nimele on Beach House'i muusika pigem tume, unistav ja meelitavalt hüpnootiline. Maja rannal, ainukesteks naabriteks ookean ja tähistaevas - see on keskkond Beach House'i kuulates.
Duo koosneb kahest heast sõbrast ja tuli kokku 2004. aastal Baltimore'is.
Bändiliikmeteks on Prantsusmaal sündinud Victoria Legrand ning Baltimore'ist pärit Alex Scally. Legrandi rahuliku vokaali ja Scally delikaatse pillimänguga rajati tee esimeste lugudeni. Esimene album Beach House ilmus 2006. aastal ja sai positiivse kriitika osaliseks. 2008. aastal järgnes teine album – Devotion. Kolmas stuudioalbum Teen Dream tuli välja 2010.
aasta jaanuaris ning sai samuti palju positiivset vastukaja.
Beach House on teel väikesest hästihoitud saladusest suurema publiku lemmikuks, kuid nende muusika kõlab vaatamata sellele eksklusiivselt ning luksuslikult.
http://www.myspace.com/beachhousemusic
James
Neile, kes olid kohal esimesel Positivus Festivalil (ja ka loomulikult teistele bändi fännidele) on see kindlasti üks oodatuim comeback! James oli oma meeldiva folk-popiga oluline osa Briti alternatiivmuusikast 80ndatel ja 90ndatel. 2001. aastal mindi laiali ja 2007. aastal tuldi taas kokku, et anda välja duubelalbum Fresh as a Daisy: The Singles ja tuuritada. 2010. aastal anti välja kaks minialbumit – The Night Before ja The Morning After.
http://www.wearejames.com/
Hurts
Manchesterist pärit Hurts on indie-elektrogrupp, mille liikmeteks on laulja Theo Hutchcraft ja klahvpillimängija/kitarrist Adam Anderson. Olles nii mõneski bändis koos mänginud, otsustasid mehed jätkata duona ning loovad nüüd 80ndatest inspireeritud pop-muusikat. Debüütsingel “Wonderful Life” anti välja 2009. aastal. BBC Sound of 2010 küsitluses lõpetas bänd neljandal kohal. Debüütalbum Happiness anti välja 2010. aasta septembris ja sellelt võib leida ka dueti “Devotion” Kylie Minogue'ga. Albumi esitlustuuri kontserdid müüdi välja nii UK-s kui ka mujal Euroopas.
http://www.informati...ts.com/gb/home/
Tunng
Tunng on 2003. aastal loodud eksperimentaalne folk bänd Londonist. Et täiustada bändi kõla, lisasid bändiliikmed Sam Genders ja Mike Lindsay juurde kitarre ja naisvokaale, täiustasid programmeerimist ja lisasid löökpille. Neid on tänu elektroonilistele mõjutustele tihti seostatud folktroonika žanriga. Tunng on eriti silmapaistev just seetõttu, et bänd kasutab palju ebatavalisi instrumente, näiteks merekarpe.
www.tunng.co.uk/
MARK RONSON & The Business Intl.
Mark Ronson on artist, keda on tunnustatud nii Grammy'de kui ka Briti muusikaauhindade jagamisel ning kes on valitud UK stiilseimaks meheks GQ ajakirja poolt. Viimase paari aasta jooksul on ta domineerinud erinevates muusikaedetabelites, olles töötanud koos artistidega nagu näiteks Amy Winehouse, Adele ja Lily Allen. Mark Ronson on üks nõutumaid produtsente kogu maailmas.
Suure hulga singlite ja albumite produtseerimise kõrval erinevatele artistidele (Kaiser Chiefs, Black Lips, Adele, Robbie Williams, Lily Allen, Christina Aguilera, Amy Winehouse, Macy Grey, Duran Duran ja paljud teised) on Mark Ronson ka edukas DJ ning töötab oma bändiga Mark Ronson & The Business Intl., mida on võimalik sel suvel ka Positivusel näha!
Röyksopp
Norra duo Röyksopp kompenseerib oma kodulinna Tromsø külma kliima täielikult esitades milleniumi soojemaid elektroonilisi lugusid, headeks näideteks on “Eple” ja “Poor Leno”. Bändiliikmed Torbjørn Brundtland ja Svein Berge kasvasid mõlemad üles Tromsøs ning alustasid muusika salvestamist 90ndate alguses. Tavaliselt kasutavad nad oma loomingus teisi vokaliste, kuid vahepeal esitavad vokaalegi ise. Sõna "røyksopp" tähendab norra keeles tossuseent.
Yoav
Laulja/laulukirjutaja Yoav sai Lätis tuntuks tänu oma suurepärasele esinemisele enne Brainstormi Riia Arena'l. Omapärasest lauljast räägitakse palju. Tema unikaalsed muusikalised mõjutused on loonud saundi, mis miksib kokku traditsioonilise laulu idamaiste rütmidega, lisaks natuke tantsumuusika gruuvi. Olles truu oma globaalse kodaniku reputatsioonile, kirjutas Yoav oma viimase albumi “A Foolproof Escape Plan” lood Londonis, Lõuna-Aafrikas ja Californias koos erinevate muusikute ja artistidega, et oma muusikat veelgi rikastada. Produtsendiks oli Joey Waronker – silmapaistev Ameerika produtsent, kes on töötanud artistidega nagu Thom Yorke, Beck, Smashing Pumpkins ja R.E.M. Yoav'i versiooni Pixies' loost “Where Is My Mind” võib kuulda filmis “Sucker Punch”.
Pulled Apart By Horses
See võimas Leeds'ist pärit neljaliikmeline bänd teeb muusikat selle kõige tooremas vormis. Olles hävitanud BBC Introducing lava Reading ja Leeds festivalil 2008. aastal, soojendasid nad Biffy Clyrot ning nüüdseks on bänd tänu oma uskumatule energiale võitnud suure hulga fännide südamed. Nende hämmastav live-esinemine 2010. aasta Glastonbury festivalil kinnitas nad üheks parimaks Briti live-bändiks üldse.
Frankie and the Heartstrings
See Sunderland'i bänd on puuduv link indie-folgi ja stomp-popi vahel, nende satiirilised laulud annavad korraliku emotsionaalse löögi. Viieliikmeline Frankie & The Heartstrings alustas tegevust 2008. aastal, kuid praeguseks on neil juba üsna muljetavaldav CV: soojendusesinemised artistidega nagu Edwyn Collins, Florence & The Machine, The Futureheads. Suurepärased lavad Glastonbury'l, Reading & Leeds festivalil, Latitude'il. Vokalist Frankie Francis on tõeline frontman, kellel on olemas nii vajalik enesekindlus kui ka hääl, mis täiesti loomulikult esindab nii mahedaid toone, emotsionaalseid hüüatusi ja kui ka pungilikke karjatusi. Ka tema lavaline liikumine on väga omapärane. Debüütalbum Hunger on saanud sooja vastuvõtu osaliseks ja lööb oma värskuse ja elavusega.
Dry The River
Nagu Mumford & Sons, nii pakub ka see bänd oma pool-akustiliste laulukestega armsat elamust. Pete Liddle, Matt Taylos, Scott Miller, Will Harvey ja Jon Warren alustasid bändi 2008. aastal Londonis. Bändi lugudest ei ole aru saada, et Warren oli kunagi kodutu (ega ka et Liddle on norrakas), kuigi nad alustavad akustiliselt ja leinavalt, enne kui lähevad üle elevamale ning reipamale muusikale. Energiat voolab järjest juurde ja juurde!
0
Back to top
.
